Eesti reaalsus on olnud see, et enamik kinnipeetavaid vabaneb vanglast karistuse viimasel päeval. Ideaalis võiks see tähendada seda, et nad on läbi aja ära istumise teo eest kättemaksu saanud, õiglus on jalule aidatud ning ehk on olnud ka vangistusel rehabiliteeriv ja uusi kuritegusid ennetav mõju. Paraku näitab nii Eesti retsidiivsuse statistika kui ka paljude teiste riikide kogemus esiteks seda, et järsk, ilma järelevalve ja toeta vabanemine toob kaasa rohkem uusi kuritegusid ning teiseks seda, et paljude jaoks vabaduses alles tõeline karistus algab.
Samm-sammult on turvalisem kõigile
Viimased andmed vanglast vabanenute korduvkuritegevuse osas näitavad selgelt, et kui tähtaegselt vabanenutest pani kahe aasta jooksul uue kuriteo toime 43%, siis ennetähtaegselt vabanenute seas oli selliseid inimesi 21-29%. Oluline on märkida ka seda, et retsidiivsusnäitajad on oluliselt kõrgemad sõltuvusprobleemidega varavastaste kuritegude toimepanijatel kui tõsiseid vägivallakuritegusid toime pannud inimestel.
Riik ega kogukond ei saa võtta vastutust selle eest, kas ja millal paneb üks või teine vanglast vabanenu toime uue kuriteo või kuidas ta oma eluga toime tuleb. Mida me aga saame teha, on riske minimeerida ning teha vanglast kogukonda naasmine võimalikult läbimõelduks ja turvaliseks. Kui esmalt võib ehk tõesti tunduda, et turvalisus peakski tähendama võimalikult kaua inimese eemal hoidmist üldse võimalusest kuritegusid toime panna, siis pikas perspektiivis on tegu enesepettusega ning see strateegia maksab meile kätte. Fakt on, et ilma toe ja järelevalveta inimesed panevad lõpuks toime oluliselt rohkem kuritegusid kui need, kelle vabanemisele on eelnenud avavangla ja järgnenud kriminaalhooldus.
Seetõttu ongi Eesti kriminaalpoliitiline valik olnud toetada vanglast aste-astmelt vabanemist. See tähendab, et me võtame läbi avavangla ja sellele järgneva kriminaalhoolduse küll mõningase riski sellega, et inimene paneb toime uue kuriteo veel karistuse kandmise ajal, aga samas viime me, tänu kontrollile ja läbimõeldusele, selle riski minimaalseks. Meie kogemus on, et järkjärguline strateegia toimib, see vähendab muidu korduvkuritegevusest tulenevat kulu ühiskonnale ja ennetab konkreetseid kannatusi, mida muidu võiksid uued ohvrid kogeda.
Avavangla ja kriminaalhooldus pakuvad nii toetust kui kontrolli
Avavanglas õpib kinnipeetav võtma oluliselt enam vastutust oma elu korraldamise eest kui kinnises vanglas. See tähendab näiteks võimalust tööl käia ning sellega seoses maksta tagasi võlgu ja kannatanule tekitatud kahjusid. Avavanglast üpriski rangelt ette nähtud ajakava alusel väljas käies tõestab ka kinnipeetav seda, et suudab toime tulla talle antud vastutusega, olla õigel ajal ja õiges kohas ning mitte sattuda pahandustesse. See on kohtule, kes otsustab kriminaalhooldusele vabastamise üle, oluline toetav märk sellest, et inimest saab piisavalt usaldada.
Kriminaalhooldusel on samuti hooldusalusele määratud küllalt ranged reeglid ja nõuded, sobilik peab olema ka tema elukoht, samuti peab inimene vastutuse võtma endale töö leidmise eest. Kui vabanemisega kaasnevad riskid on suuremad, kontrollitakse inimese vabadusi ja liikumist ka läbi elektroonilise valve. Kontrolli kõrval on aga oluline ka toetuse pool, mida vabanenu kriminaalhoolduselt saab, et oma elu eest iseseisvat vastutust võtta. Kriminaalhooldaja töö on koos hooldusalusega läbi nõustamise ja sotsiaalprogrammide vaadata otsa nii sõltuvuse, agressiivsuse, turvaliste suhete kui ka enesejuhtimise teemadele, samuti teeb kriminaalhooldaja koostööd nii omavalitsuse kui ka erinevate teenusepakkujatega, et keskkond vabanenu ümber soosiks turvalisi valikuid ja ennetaks vanadesse rutiinidesse tagasipöördumist. Oluline põhjus, miks oma aja lõpuni istuvad kinnipeetavad uute kuritegudeni jõuavad, seisnebki sellist, et midagi sellist nad enamasti järelevalve ja toe näol ei koge, mistõttu vähesed oskused ja piiratud võimalused viivad tagasi vanade halbade harjumuste juurde.
Hirm on halb nõuandja
Panustamine turvalisse vabanemisse tasub ära ka seetõttu, et iseseisvalt hakkamasaav inimene ei ole ühiskonnale koormaks. Nagu enne öeldud, algab tõeline karistus sageli vanglast vabaneja jaoks siis, kui vanglauks ta selja taga sulgub. Kui kogukonnal on meeles tema kunagised teod, siis sageli ei soovita teda näha töökohtadel, kogukohas liikumas, ebakindlust tekitab ka ühes bussis sõitmine. Hirmud on lihtsad tekkima, kogukond ju enamasti ei tea, kas ja milliseks on inimene vangistuse ajal muutunud, kas keegi selle inimesega ka tegeleb. Inimese enda jaoks tähendab selline olukord, kus kogukond tõrjub ja kiusab, ka teinekord ennasttäitvat ennustust – kuna normaalne elu on võimatu, siis kaovad ka motivatsioon ja usk endasse ning uue kuriteo risk tõuseb. Paradoksaalselt viib sedasi hirm ise uute ohtudeni.
Kas see tähendab, et tuleb unustada vanad teod, eeldada igast inimest alati head ja lasta selle tuules vangid vabakäigule? Kindlasti mitte, oleme vanglateenistuses võtnud selle osas ikkagi ettevaatliku lähenemise, hindame iga juhtumit individuaalselt ja püüame leida nii vabaneja enda kui ka kogukonna vaates kõige turvalisema lahenduse. Tugevdame lähiaastatel oluliselt ka kriminaalhooldajate tööd puudutavat õigusraamistikku, et meie töö saaks olla enam paindlik ja vastav juhtumist tulenevatele eripäradele, samuti anname vabanejatega tööks paremad teadmised ja oskused ning kaasame vajadusel nii omavalitsused kui ka politsei juba vabanemise planeerimise etapis. Üha rohkem teeme tööd ka lähedastega ja kogukonnaga, kuhu inimene naasmas on – olgu siis adekvaatse info andmiseks ja riskide teadvustamiseks või ressursside koondamiseks, et vabanejat positiivsel viisil kaasata.
Mis puudutab aga hirmu ja kättemaksuiha, mis teinekord teravalt süttib, siis selle osas on mõttekoht Eesti õigussüsteemi jaoks – ilmselt on siin tegu rahuldamata vajadusega, mis tekitab ebaõiglustunnet ja see omakorda väljendub moraalses paanikas ja vihas.
Õiglustunne vajab samuti tähelepanu
Tõsi, nii vangistuse kui ka kriminaalhoolduse eesmärgid on seni olnud suunatud ühiskonna kaitsmisele ja vangi või kriminaalhooldusaluse taasühiskonnastamisele, kuid sellest ilmselt ei piisa. Me tegelikult ju tahame näha või mingil viisil veenduda selles, et vanglast vabanev inimene on saanud aru oma teo tagajärgedest ning võtnud selle eest vastutust olgu siis ennekõike konkreetsete ohvrite ja lähedaste ees või siis mõnikord ka kogukonna ees laiemalt. Me peaksime arutama, kas seada karistuse üheks eesmärgiks see, et karistuse vältel inimene ka panustab enda tekitatud kahjude heastamisse nii emotsionaalselt kui ka praktiliselt.
Kriminaalhooldustöös oleme astunud esimesed sammud selle eesmärgi suunas. Näiteks oleme seadnud oma tegude eest vastutuse võtmise oluliseks eelduseks kriminaalhoolduse tingimustest leevenduste saamiseks, näiteks kriminaalhoolduse pikkus, kohtumiste sagedus jms. Me ei pea piisavaks olukorda, kus inimene küll allub hästi kriminaalhoolduse reeglitele, kuid eitab või õigustab enda poolt tehtud tegusid. Formaalselt alluda on tegelikult üpris lihtne võrreldes sellega, mida tähendab enda tehtud kurjaga silmitsi seismine. Õnneks on riik investeerimas järgmistel aastatel ka reaalset raha õigusrikkumisi toime pannud noorte seas edu näidanud taastava õiguse meetodite kasutuselevõtuks ka kriminaalhoolduses ja vanglas – lisame töövõtteid ja kasvatame oma kompetentsi selleks, et luua turvalisuse kõrval ka üha enam õiglustunnet.