Vanglaametnikuna olen harjunud, et vanglaga seostuvad inimestel ennekõike kord, kontroll, julgeolek ja karistus. See on mõistetav. Vangla ongi koht, kus viiakse ellu kohtu määratud karistusi ning kus vabadusekaotus peab olema süüdimõistetu jaoks päriselt tuntav.
Aga vangla on ka koht, kus süüdimõistetu peab valmistuma ühiskonda tagasi tulema ja õppima oskust edaspidi enda elu eest vastutada. Kas kõik seda suudavad? Kahjuks mitte. Kuid vangla ülesanne on anda maksimaalne panus selle muutuse toetamiseks.
Inimese õiguskuulekat elu toetav tegur võib olla ka see, et tal säilivad tähenduslikud ja vastutust nõudvad lähisuhted. Paljudes riikides on juba ammu mõistetud, et peresidemete hoidmine vangistuse ajal ei ole pehme ega naiivne meede, vaid osa targast karistuspoliitikast. Ka teadusuuringud on leidnud, et vangistuse ajal toimuvad perekülastused võivad olla kinnipeetava jaoks põhjuslikult seotud suurema vaimse heaolu, väiksema depressiivsuse, parema vanglasisese käitumise ja madalama uue kuriteo riskiga pärast vabanemist.
Üks viis vanglas peresuhete hoidmiseks on läbi pikaajaliste kokkusaamiste, mis kestavad üldjuhul korraga 24 tundi, ning mille mõte on anda kinnipeetavale ja tema lähedastele võimalus olla koos tavapärasemal moel. Selle mõtte veelgi sisukamaks toetamiseks rajasime Viru vanglasse väliala, kus pered saavad pikaajaliste kokkusaamiste raames koos aega veeta ja kus on muu hulgas ka laste mänguväljak.
Esmapilgul võib see kõlada ootamatult. Mänguväljak vanglas? Kas see on ikka õige koht sellisele atraktsioonile? Minu vastus on selge: jah, kui see on tehtud läbimõeldult ja turvaliselt! See ei ole mugavusteenus kinnipeetavale. See on investeering lastesse, peresidemetesse ja lõpuks ka meie kõigi turvalisusse.
Mõistan ka neid inimesi, kelle esimene reaktsioon on vastuseis. Kui inimene on toime pannud raske kuriteo, võib tunduda ebaõiglane rääkida peresõbralikumast kohtumiskeskkonnast. See tunne on inimlik. Kuriteol on tagajärjed ning nende eest tuleb toimepanijal vastutada. Vangistus ongi üks neist tagajärgedest. Kuid siin tuleb eristada kahte asja – karistuse kandmist ja peresuhteid. Kinnipeetav kannab karistust. Tema pere ei kanna.
Ka ohvrite vaade peab selles arutelus olema nähtav. Kuriteoga tekitatud kahju ei kao perekohtumise ega mänguväljaku rajamisega. Kannatanul on õigus rahuldatud õiglustundele, turvalisusele ja teadmisele, et karistus ei ole näiline. Ükski mänguväljak ega pereala ei tee kuritegu olematuks, ei vähenda teo raskust ega asenda vastutust.
Minu jaoks on üks olulisemaid lähtekohti see, et lapse kohtumine vanglas oleva vanemaga ei tohi olla lapsele traumeeriv kogemus. Me ei saa täielikult ära võtta fakti, et kohtumine toimub vanglas. Aga me saame kujundada keskkonna selliseks, et laps ei tunneks end karistatuna. Me saame teha nii, et kohtumine ei oleks ainult raske, vaid selles oleks ka turvalisust, soojust ja normaalsust.
Lapse jaoks on mäng loomulik suhtlemisviis. Laps ei pruugi osata oma tundeid sõnadesse panna, aga ta oskab mängida, joosta, ronida, küsida, vaikida ja jälle vanema juurde tulla. Mänguväljak annab lapsele võimaluse kohtumist omas tempos kogeda. Samal ajal annab see kinnipeetavale võimaluse olla selles hetkes mitte ainult vang, vaid vanem – võtta vastutust, kuulata, toetada ja olla kohal. Kui me tahame, et inimene vabanedes võtaks vastutust, siis peame seda temas hoidma ja arendama juba karistuse kandmise ajal.
Siin on oluline rõhutada ka seda, et pikaajaline kokkusaamine ei ole piiramatu õigus ega automaatne hüve. Seaduse järgi tuleb selline kokkusaamine võimaldada vähemalt üks kord poole aasta jooksul. Hea käitumise korral võimaldame seda aga sagedamini. See tähendab, et tihedamad kokkusaamised on seotud kinnipeetava enda käitumise, valikute ja usaldusväärsusega. Kui inimene tahab hoida sidet oma perega, peab ta ka vanglas näitama, et suudab vastutada.
Vastutus lasub ka kokkusaamisele tulijatel. Kui vanglasse saabuv inimene püüab kaasa tuua keelatud esemeid, on see süütegu ja vangla käsitleb seda tõsise rikkumisena. Sellisel juhul piirame kokkusaamised miinimumini.
Seetõttu tasub alati mõelda, kas keelatud esemete sisse toomine on pikas plaanis väärt seda kahju, mida see võib teha perekohtumistele ja usaldusele. Kui vangla püüab soodustada peresidemete säilimist, siis keelatud esemeid sisse tuua püüdvad inimesed töötavad sellele otseselt vastu. Nad ei kahjusta ainult vangla korda, vaid aitavad kaasa nende samade sidemete lõhkumisele, mida kohtumised peaksid hoidma.
Lõppastmes kannavad nende valikute eest vastutust inimesed ise. Kinnipeetav vastutab oma käitumise eest vanglas. Kokkusaaja vastutab selle eest, et ta ei kuritarvitaks talle antud võimalust. Perekohtumine saab toimida ainult siis, kui kõik osapooled mõistavad, et usaldus ja inimlikkus eeldavad ka reeglitest kinnipidamist.
Olen isiklikult vestelnud mõne kinnipeetavaga, kes on saanud Viru vangla laste mänguväljaku ala esimeste seas koos oma perega kasutada. Nende kirjeldused on olnud kõnekad. Nad on toonud välja, et võimalus olla hetkeks väljaspool tavapärast suletud ruumi vähendab pinget ja stressi ning aitab perega koos olles tunda end inimlikumalt. See ei tähenda, et vangistus kaoks või karistus muutuks kergemaks.
Loomulikult ei muuda ükski kohtumisala inimest automaatselt paremaks lapsevanemaks ega seaduskuulekamaks kodanikuks. Võimalus perega kohtuda ei vabasta kinnipeetavat vastutusest, vaid suurendab seda. Ta peab oma käitumisega näitama, et suudab talle antud usaldust kanda. Pereala on võimalus, mitte õigustus ega tasu.
Samuti ei tähenda see, et iga perekontakt lahendab kõik probleemid. Kõik suhted ei ole toetavad. Kõik kokkusaamised ei ole automaatselt kasulikud. Vangla ülesanne ongi hinnata riske, tagada julgeolek ja teha otsuseid läbimõeldult.
Vanglaametniku jaoks ei tähenda selline ala töö lihtsamaks muutumist. Vastupidi, see eeldab selgeid reegleid, head riskitunnetust ja professionaalset kohalolu. Meie ülesanne on näha korraga mitut poolt. Inimlikkus vanglas ei sünni kontrolli arvelt, vaid koos sellega. Julgeolek on Viru vanglas alati esikohal ja see ei muutu. Väliala ja mänguväljak ei tähenda kontrolli kadumist ega karistuse leevenemist.
Avalikkusel on õigus küsida, miks peaks sellesse panustama. Vastus on lihtne: sest vanglast vabanenud inimene ei kao kuhugi. Ta tuleb tagasi meie tänavatele, kortermajadesse, töökohtadesse, peredesse ja kogukondadesse. Kui vangistuse ajal on võimalik tugevdada neid tegureid, mis aitavad tal hoiduda uutest kuritegudest, siis tundub see mõistlik tegevus.
Viru vangla väliala on minu jaoks palju enamat kui uus rajatis. See on konkreetne sõnum selle kohta, kuidas me vangistuse eesmärki mõistame. Me ei loobu nõudlikkusest ega julgeolekust. Me ei unusta ohvreid ega vabasta kedagi vastutusest. Mänguväljak vanglamüüri taga ei tee vanglast puhkeparki. Vangla jääb vanglaks. Aga see näitab, et karistuspoliitika võib olla korraga range ja arukas, turvaline ja inimlik, nõudlik ja tulevikku vaatav.