Viimaste aastate julgeolekukeskkond on sundinud meid Eesti riigi toimimist vaatama teise pilguga. Oleme põhjendatult palju rääkinud sellest, kuidas valmistuda kriisideks ja sõjaajaks. Kuid kaitsevõime ei alga alles hetkel, kui kriis on käes. Seda ehitatakse iga päev rahuajal, kasutades oskuslikult olemasolevaid inimesi, teadmisi ja taristut ning panustades erinevate riigiasutustena üksteise eesmärkidesse.

Seetõttu on kaitsevõime palju laiem mõiste kui relvad, laskemoon ja sõjalised üksused. See on ühelt poolt valmisolek olukorraks, kus tavapärased tarneahelad katkevad või mõne toote ja teenuse vajadus kiiresti kasvab. Teisalt tähendab see ka rahuajal tehtavaid praktilisi valikuid: mida suudame ise õmmelda, parandada, pesta, pakendada, komplekteerida või valmistada ning kuidas kasutada olemasolevat tootmisvõimet targalt juba täna.

Rahuajal toimiv koostöö ja tootmine ongi see vundament, millele saab kriisis toetuda. Vanglateenistusel on selles arutelus midagi vägagi konkreetset pakkuda. Kuid kõigepealt paar sõna ka ühest riskist, mida me rahuajal kipume alahindame.

Efektiivsusel on ka varjukülg

Olen riigiametnikuna töötanud piisavalt kaua, et mäletada erinevaid avaliku sektori juhtimise laineid. Viimased paarkümmend aastat on üks domineerivaid suundi olnud konsolideerimine. Riik on õigustatult koondanud kompetentse, standardiseerinud tegevusi ja otsinud mastaabisäästu. Kinnisvaras on oluline roll Riigi Kinnisvara AS-il. Kaitsevaldkonnas on hanke- ja taristukompetentsi koondatud Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusesse.

Sellisel lähenemisel on väga tugev majanduslik loogika. Professionaalsem ostmine, ühtsed standardid, parem ülevaade kuludest ja suurem ostujõud on kõik olulised eelised. Kuid julgeolekuvaade sunnib esitama ühe lisaküsimuse: kas efektiivsus säilitab meile vajaliku kerksuse ja talupojamõistuse? Pigem ei.

Näiteid, kus selline konsolideerimine toob kaasa tarbetuid kulusid ja paindumatust, on piisavalt. Vanglateenistust kaastakse täna vaid läbi hangete. Me olem näinud olukordi, kus riigi enda korraldatud hankel ei ole meie odavam pakkumine võitnud, kuid hiljem oleme selle töö teinud alltöövõtjana ikkagi meie, kuid kallima hinnaga. Meil on ka näide sellest, kuidas vangla kambri metallmööbli pakkumist küsitakse erasektorist, kuigi need valmistatakse vangla metallitsehhis. Me oleme pakkunud ka võimalust leppida meie võimekuse kasutamine pikaks ajaks ette kokku, kuid sisulise aruteluni erinevate takistuste tõttu me jõudnud ei ole.

Seda ei tohiks võtta kriitikana. Pigem on tegemist senistest õppetundidest tuleva sõnumi ja juhtimisülesandega kogu riigile. Meie tänane põhiküsimus on, et millist dubleerimist, varusid ja võimekust on mõistlik teadlikult säilitada. Ukraina kogemus näitab selgelt, et munade ühes korvis hoidmine igas asjas ei ole hea mõte. Kriisis võib konsolideeritud organisatsioon osutuda ootamatult hapraks.

Meil on olemas võime, mida tasub teise pilguga vaadata

Vanglateenistuse Ettevõtluskeskust käsitletakse tavaliselt eelkõige kinnipeetavate tööhõive ja taasühiskonnastamise vaatest. See on õige. Tööharjumus, kutseoskused ja oskus võtta vastutust on inimese vabadusse naasmise seisukohalt väga olulised.

Kuid praeguses julgeolekukeskkonnas ei peaks me sellega piirduma, vaid otsime sünergiat erinevate valdkondade vahel veelgi julgemalt.

Vanglate Ettevõtluskeskuses on olemas päris tootmisvõime. Me õmbleme ja parandame rõivaid ning tekstiiltooteid, peseme ja hooldame suurtes kogustes tekstiile, teeme puidu- ja metallitöid, pulbervärvimist ja haavelpritsimist ning etikettimis- ja märgistamistöid. Meie toodangut ja teenuseid kasutavad juba täna aeg-ajalt muu hulgas Kaitsevägi, Politsei- ja Piirivalveamet, haiglad ning teised avaliku sektori asutused. Hiljuti saadeti meile ka kaitsevaldkonna väliselt idee asuda tootma relvasummuteid. See on meiegi jaoks üsna „kastist välja“ pakkumine, kuid oleme valmis proovima ja kaasa mõtlema kui vajadus selleks on olemas.

Eeltoodu tähendab, et me ei räägi teoreetilisest võimalusest. Taristu, inimesed, seadmed ja tööprotsessid on juba olemas. Küsimus on selles, kas me näeme seda vaid vanglateenistuse põhise tegevusena või osana Eesti laiemast kaitsevõimest ja varustuskindlusest. Minu arvates peaksime nägema mõlemat ja juhuslikust koostööst liikuma strateegilise partnerluseni.

Rahuaja tegevus peab looma kriisiaja võime

Vanglateenistus saab kaitsevõimesse panustada ka vahetus kriisis, aga võimekkust selleks ei saa hakata ehitama päeval, mil kriis algab. Kui avastame alles siis, et meilt vajatakse kümneid tuhandeid parandatud vormielemente, transpordikotte, madratsikatteid, lihtsamaid tekstiilist kaitsevahendeid või komplekteeritud varustuspakkide kiiret tootmist, oleme hiljaks jäänud. Siis ei ole meil aega otsida õmblusmasinaid, koolitada inimesi, koostada tootmisjuhendeid ja alles hakata välja mõtlema, kust saada materjali.

Vanglateenistuse Ettevõtluskeskus on alakasutatud potentsiaal. Rahuajal teeb see majanduslikult ja sotsiaalselt mõistlikku tööd. Vajaduse korral peab osa sellest võimest olema võimalik suunata kiiresti ümber riigi kriitiliste vajaduste teenindamiseks. Kõike ei ole loomulikult mõtet vanglates teha. Kuid kõike ei ole ka mõistlik tellida keeruliste hangetega tuhandeid kilomeetreid eemal asuvast tehasest, mille tarnevõime kriisi ajal võib kaduda.

Mul on hea meel, et senised kokkupuuted eri osapooltega on olnud konstruktiivsed. Peamiseks takistuseks on osutunud ülalmainitud efektiivsuse ja standardiseerimise laine – puudub võimekus ja teinekord ka tahe teha kohapealsete pakkujatega soodsaid ja kauakestvaid rätsepalahendusi. Konsolideeritud asutuste suurtesse „portfellidesse“ ei paista mahtuvat paindlikud ja agiilsed skeemid.

Ukraina on meile väga praktiline õppetund

Eestil ei ole vaja sõja olemust teoreetiliselt ette kujutada, näeme seda, kui vaatame Ukraina poole. Ukraina vanglasüsteemis oli tootmine olemas juba enne täiemahulise sõja algust ning sõja ajal on vanglate ja kinnipeetavate töövõimet kasutatud ka ühiskonna ja kaitsevajaduste toetamiseks. Näiteid kamuflaažvõrkude valmistamisest Ukraina vanglates leidub juba alates 2014. aastast ning sõja ajal on seda tegevust jätkatud. Täna on see laienenud vormi ja varustuse ning kaitserajatiste tootmiseni väga suurtes mahtudes.

Ukraina kogemust ei saa Eestisse üks-ühele üle võtta. Meie vanglasüsteem, majandus ja julgeolekuolukord on mõnevõrra teistsugused. Küll aga saame üle võtta mõtteviisi: kriisi ajal on väärtuslik iga tootmisvõime, mis on olemas enne kriisi.

Kolm praktilist sammu

Vanglateenistuse puhul võiksime lähiaastatel teha kolm üsna lihtsat asja.

Esiteks peaksime koos riigi julgeoleku- ja kaitseasutustega kaardistama Ettevõtluskeskuse kriisiaja tootmisvõime. Mitte üldiselt, vaid toodete, seadmete, inimeste, materjalide ja tootmismahtude kaupa.

Teiseks võiksime valida mõned konkreetsed tooteliinid, mida hoiame teadlikult töös ka rahuajal ja pidevalt. Need võivad olla seotud näiteks rõivaste ja varustuse parandamise, tekstiiltoodete valmistamise või erinevate varustuskomplektide koostamisega.

Kolmandaks peaks see võime olema osa riigi kriisiplaneerimisest ja õppustest. Paberil olev võime ei ole veel tegelik võime. Alles siis, kui oleme proovinud tootmist lühikese etteteatamisega suurendada, teame, millised on tegelikud kitsaskohad.

Sama põhimõtet tasuks rakendada palju laiemalt kui ainult vanglates. Kuid Vanglateenistus on valmis näitama siin teed, kui vaid partneritel tahet leidub.

Tugev riik oskab kasutada seda, mis tal juba olemas on

Vanglateenistuse põhiülesanne ei muutu. Meie ülesanne on karistuste täideviimine, ühiskonna turvalisuse tagamine ning inimeste ettevalmistamine õiguskuulekaks eluks. Kuid see ei tähenda, et vanglateenistus peab seisma ülejäänud riigi kaitsevõimest eraldi. Koos saab saavutada kahte eesmärki: anda kinnipeetavatele võimalus tööoskuste omandamiseks ja tugevdada meie kerksust ja kaitsevõimet.

Kaitsevõime ei seisne ainult relvaladudes. See sünnib kõikjal, kus inimesed ja organisatsioonid on valmis ühiselt ja ettevaatavalt tegutsema. Ja loomulikult vajaliku paindlikkuse ning talupojamõistusega asjadele lähenedes. Me oleme need ettepanekud omalt poolt ka teinud.